Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis

Arvustused (19)

Ene Sepp
98 followers Follow June 21, 2019 Mõnes mõttes tahaks, et see oleks kohustuslik lugemine ka tänapäeva noortele. Muidugi, sõna "kohustuslik" paneb paljude jaoks juba bloki peale aga siis näiteks soovituslik? Kasvõi selleks, et oleks selgem pilt ja arusaamine, kuivõrd kaugele on Eesti tänapäeval jõudnud. Mul on tõesti tunne, et noroed (ja sh ka siis minuealised) tihtipeale ei hinda seda vabadust ja neid võimalusi, mis on kätte tulnud. Ka autor on intervjuus öelnud, et oskus väärtustada vabadust on üks asi, mille ta Afganistanist endaga kaasa tõi. Igaljuhul. See, et NSV ajal saadeti aega teenima mujalegi, kui kodust paaritunnise sõidu kaugusele on vast kõikidele teada, aga kuhu ja mis seal täpsemalt üldse kõik toimuda võis, on osaliselt aegade hämarusse kadunud. Niguli raamat paotab ust sellesse maailma või lööb isegi ukse lahti. Kõik, alates dedovšinast ja lõpetades kaaslaste hukkumisega on kenasti laiali laotatud. Jõhker on lugeda. Niguli ajateenistus polnud ka lihtsalt rividrill ja siis kasarmus aja surnuks löömine, vaid reaalselt sõjaseisukord, uute oskuste äraõppimine, nende kasutamine ning reaalselt oma elu kaalulepanek. Ei kujuta ettegi, mis tunne oleks ikkagi olnud ise sellises keskkonnas kaks aastat ajateenija olla, kus tõesti peab lootma, et jääd ellu ja loodetavasti on kõik ihuliikmed ka tagasi tulles alles. Lahingukaaslaste ning ka ülemuste hoolimatus ja lihtlabane lollus...

Risto Hinno
Huvitav lugemine võrreldes tavaliste NL-i armees teeninute mälestustega. Aitab mõista, mis Afgaanis toimus ning mida sõdurid läbi elasid. Lisaks on autor aus enda suhtes, kuidas keskkond teda muutis (nt ropendamine, varastamine). Huvitav on see, et kuidas NL armee üldse nii kaugele jõudis, kui võitlus toimuski kahel rindel - afgaanidega ning tagalas vanema aastakäigu ajateenijatega?

Erki Kolk
Eesti mehe kogemuste põhjal kirjutatud raamatust saab endale hea kujutluspildi NL sõdurite toimetamistest Afganistanis 1980ndatel. Huvitava võrdluse saab, kui oled ise teeninud Eesti Kaitseväes. Tolleaegne noorsõdurite terroriseerimine, igasuguse moraali ja relvavendluse puudumine on õnneks tänaseks ajaks eestlaste jaoks ajalugu. Olenemata stressirohkest keskkonnast ei loe ka ridade vahelt välja, et autor oleks kuidagi kibestunud või negatiivne. Mees on ilmselt suhtunud sellesse kui kohustusse, mis tuli paratamatult läbi teha, oodates samal ajal päeva, mil saab mundri nurka heita ja normaalse

Ilmar Raag, filmirezissöör
Maarjamaise pori- ja glamuurikirjanduse varjus ilmus selle aasta alguses vaikselt meie raamatulettidele üks mitmekihiline raamat. Suuremat kära see ei tekitanud, mis näitas, et tõsieluline kokteil Nõukogude armeest ja Afganistanist tekitab pigem tõrkuvaid eelarvamusi. Ometi, kui soovitakse otsida tõsielukirjandusest midagi, mis tõuseks intellektuaalselt kõrgemale kohaliku kodanluse argielu pöörasustest, siis tuleks läbi lugeda Alar Niguli Afganistani-mälestuste raamat «Võitlus kahel rindel». Raamat on kergesti loetav ja ka kõige esmasel viisil võib ta olla põnev lugemine. Mälestuste minategelane Alar Nigul ei sattunud Afganistani mitte lihtsalt aega teenima, vaid oli nende väheste hulgas, kes ka tegelikult osalesid lahingutegevuses ja seda mitmeski mõttes kurikuulsa spetsnaz’i ehk eriotstarbega dessantvägede koosseisus. Kummatigi aga eristub see raamat mitmetest II maailmasõja sõjamälestustest läbi jutustaja moraalse arengu narratiivi. Sel puhul oleks põhjust korraks vaadelda ka laiemalt eesti sõduri kuvandit meie kultuuriruumis. See ei kujuta ju paraku kindlasti ühetähenduslikult kodumaakaitsjat, kui meenutada kas või üht naist, kes helistas ETV «Vabariigi kodanike» otsestuudiosse, et seal nimetada Iraagis sõdinud Eesti sõjaväelast «naisi ja lapsi tapnud sõjardiks». 200 aastat tagasi ei oleks midagi sellist kellelegi pähe tulnud. Kui jätta kõrvale müütilise muistse sõdalase kuvand, mis on peamiselt leiutatud ja taasloodud alles rahvusliku romantismi ajal 19. sajandil, siis on sõjameheks olemine meie kultuuriruumis toiminud peamiselt läbi kahe kujundi: esimene neist on eesti noormees, kes ennast vigastab, et mitte sattuda nekrutiks, ja teine on juba teenistuse läbinud vana sõjamees, kes teab rääkida huvitavaid lugusid «Türgi sõjast». Eks «Kevade» Liblegi ole tegelane samast traditsioonist, kui ta karjub «Edasi, Kentuki poisid! Sõda Leipzigi linna all!», mille ainus probleem on see, et Lible ei saanud mitte kuidagi ise Leipzigi linna all sõdida, sest viimane kord, kui Vene armee enne «Kevade» sündmusi Leip-zigi all käis, oli alles Napoleoni sõdade aegu. Oluline oli aga see, et rahvalikus fantaasias võis eesti mees ennast ette kujutada relvastatud konfliktis ka väljaspool Eestit. Teatavasti hakati eestlasi Vene impeeriumis nekrutiteks võtma alles Katariina II ajal, aga sellest hetkest alates tuli ka meie mehel osaleda kõige erinevama moraalse palgega konfliktides. Nii oli ta nupukeseks Nikolai I «Euroopa sandarmi» poliitikas, surudes maha rahvusliku ülestõusu Poolas 1831. aastal ja Ungaris 1849. aastal. Ilmselt käis ta tsaarile allutamas Kaukaasiat ja sõdis türklastega Balkanil. Ajastu vaimule on iseloomulik, et tolleaegsetes folkloorsetes juttudes ei leia me etteheiteid eesti meestele nende rollide pärast imperialistlikus poliitikas. Olukord muutub märkimisväärselt selsamal hetkel, mil Eesti saab oma armee. Osalemist Soome, Saksa või Nõukogude armees saadab juba tugev eetilise hinnangu pitser. Nii tekib ühel hetkel meie mõisteruumi võõras sõjas sõdiva mehe teema. Alari Niguli raamat ongi huvitav seetõttu, et ühest küljest kumab sealt läbi suhteliselt ootuspärane kriitika Nõukogude armee olustiku aadressil. See laheneb peaaegu vastuolulise arengudraamana, kus ausameelset jutustajat sunnitakse vastu tema varasemaid väärtushinnanguid teenistuse alguses varastama, et toime tulla mitteformaalsete seaduste maailmas, aga loo arenedes leiab ühe teise eestlase toime pandud vargus juba tunnustava hinnangu kui «külmavereliselt ja professionaalselt» tehtud töö. See on võimalik, sest see armee laseb inimesel ellu jääda üleüldse vaid oma moraalsete tõekspidamiste revideerimise hinnaga. Lugeja võib sel puhul langetada ka oma eetilisi otsustusi, kuid kuna tegu on suhteliselt ausa mälestuste raamatuga, siis võib seesugust eetilist teekonda võtta ka kui paratamatult toimivat fenomeni, mis sõltub rohkem keskkonnast kui konkreetse inimese eripärast. Vähemalt mina ei ole seni suutnud varguse banaliseerimist selles raamatus hukka mõista, sest mäletan selleks liiga selgelt omaenese Nõukogude armee aegset, vene muinasjutuga sarnanevat aksiomaatilist tarnimiskäsku: «Mind ei kepi, kust sa otsid, lihtsalt leia see!» See tähendas, et sõdur, kellel oli vaja lahingutehnika ülevaatuseks korda teha ja varastatud jupp asendada, pidi siis ka ise varastama. Samal ajal ei käsitle Nigul ennast siiski mitte ohvrina võõras sõjas. Peaaegu paradoksaalselt rahuaegse lugeja jaoks otsustab ta pääsemaks oma polgu igapäevasest võitlusest vanemate ajateenijatega, kandideerida dessantvägedesse, mis tähendas igal juhul reaalset lahingutegevust. Ja siin kerkib meie ette kõikidest kultuuridest tuttava sõdalase moraalikoodeksi maailm. Umberto Eco «Baudolinos» kirjeldatakse lugejale üsna irooniliselt, kuidas palgasõdurid avastasid keskaegses Itaalias tihti hämminguga, et nende eilsed vaenlased on tänased liitlased ja homse suhtes ei anna keegi mingit garantiid. «Heade poolt» olemine oli vägagi küsitav kontseptsioon. See, mis alles jäi, oli sõdalase enese au ja lojaalsus oma lähimate võitluskaaslaste suhtes ja samas ka lootus sõjasaagile. Samasuguse maailma võib leida ka Jaapani samurai kultuuris, kus sõdalasel puudus õigus oma vaenlasi valida, sest ta oli lojaalne oma isandale. Selline maailm on eetiliselt kahtlemata vägagi paradoksaalne. Ühest küljest leiavad «Kahe rinde vahel» hukkamõistu eestlased, kes valetamisega hoiavad lahingust kõrvale või kes lihtsalt ei aita hädas olevat kaasmaalast. Nendel meestel puudub väärikus. Ent teisest küljest ja tunduvalt suurema hingejõuga mõistab autor hukka mõttetut surma. Isegi kui ohvriteks on ainult kaamelid, keda tulistatakse lihtsalt frustratsioonist. Üks selle raamatu iseloomulikumaid stseene viib kokku üleva ja madala, poeesia ja realismi. Nimelt läheb minategelane soomukist välja oma ihulisi vajadusi rahuldama. Ja seal madalate põõsaste vahel, olles korraga üksi iseenda ja oma privaatse toiminguga, sattub ta imetlema pruunide mägede karmi ilu. Ja selsamal hetkel otsustab üks tema relvavendadest proovida, kas ta saab granaadiheitjaga pihta eemal seisvale eeslile. Esimesed kaks granaati langevad liiga kaugele, nii et vihane võitleja lõpuks õnnetu looma lihtsalt automaadist maha laseb. Hetk hiljem tulistatakse aga kusagilt mägedest kättemaksuks kükitavat minategelast. Õnneks mööda. «Võitlus kahel rindel» paigutub ka üldisemalt tolle Afganistani sõja mäletamisse diskursusesse. Mitmel pool endise Nõukogude Liidu aladel tähistati ju alles hiljuti vägede väljatoomise 20. aastapäeva. Eriti Venemaal oli see seotud üldisema püüdega üle saada rahvuslikust häbist. Hetkest, mil seal asuti taas armee eelarvet ja prestiiži tõstma, oli ilmne, et rahvalikus mälus on vaja leida noodid, mis kompenseeriks Afganistani ebaõnnestumise. Küsimus on ju selgelt rahvuslikus uhkuses. Üks selle püüdluse erksaid ilminguid oli kassarekordeid löönud mängufilm «9. rood», mille sõnum möönab, et Afganistani sõda oli poliitiliselt mõttetu, ent Nõukogude sõduri vaim jäi murdumatuks isegi selles hädaorus, kuhu poliitika ja halb juhtimine oli neid paisanud. Nii lõppeb see film tõdemusega, et sõdur täitis oma kohust ja seega «meie võitsime». Nii lõppeb see film. Raamatu «Võitlus kahel rindel» tegelased ei vaja seesugust eneseupitamist. Veel enam, kangelaslikkuse asemele astub traagiline absurd. Ühest küljest manatakse meie ette pilt armeest, mis on sisemiselt täiesti korrumpeerunud ja kus vastasele müüakse narkootikumi eest granaate, ja teisest küljest jutustatakse lugu, kuidas ebakompetentse ohvitseri eksimuse tagajärjel satutakse varitsusele, kus noored poisid hukuvad. Irooniliselt on aga «Võitluses kahel rindel» ära toodud ka hilisemad ajaleheväljalõiked, kus neid ohvitseri eksimuse tõttu tapetud sõdureid nimetakse kangelaslikult hukkunuiks. Nojah, milline ema tahaks teada saada, et tema poeg astus omade paigutatud miinile, olles ise samal ajal narkootikumidega äritsemas... Mina olin tõsiselt liigutatud selle raamatu lõpust, kus ainsa tõelise emotsioonina jääb alles rõõm sellest sõjast väljasaamise üle. Ees ootasid eksamid Tartu Ülikoolis. Kummatigi jäävad alles tähtsamad küsimused. Kuidas jääda inimeseks, kui süsteem nõuab sult oma eetilise palge muutmist, ja teisalt, kuidas jääda sõdalaseks, kes vajadusel oleks valmis sõdima ka õige asja eest. Iga riik tahaks ju armastada oma sõdureid ja omal viisil ei ole suuremat piinlikkuse allikat kui ennast mõttetu julmuse või argusega häbistanud sõdurid. Need küsimused tõusevad eriti päevakohaseks, kuna see raamat ilmub ajal, mil Eesti sõdurid on jälle missioonil välismaal. Me ju tahaksime uskuda ühteaegu oma sõdurite inimlikkusesse ja samas ka jõusse, mis meid kaitseb. Sellisel kujul on Alar Niguli raamat oluline osa avalikkuses toimuvast diskussioonist, mis peaks selgitama, mida oodatakse kaitseväelt, mille üle saab uhkust tunda.

Eduard Pukkonen
See pole jutt OK West’i pikast rajast, mis tekitas ka mõtteid, vaid äsja läbineelatud Alar Niguli raamatust, mis kirjeldab elu vene armees ja Afganistani sõjas. Mulle, kes ma pole Vene tavaarmees käinud, kuid kuulnud lugusid sellest, oli suureks üllatuseks, et sõduritevaheline julm ja ebainimlik hierarhiline suhe leidis aset ka sõjaolukorras. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja lennukas keeles, täis põnevaid juhtumisi ja sündmusi. Ehkki näiteks Leo Kunnas ( „Sõdurjumala teener“) oskab kirjanduslikumalt oma mõtteid väljendada, oli Niguli raamat omamoodi rabav.Tänases Päevalehes oli justkui selle teema jätkuks artikkel neljast Eesti mehest, kes saatsid kaks nädalat tagasi korda midagi suurt. 160 konkurendi kõrval väljus eestlaste meeskond Eesti Reserv¬ohvitseride Kogu/Kaitseliit võidukana maailma mainekaimalt ja rängimalt sõjaspordivõistluselt Swiss Raid Commando. Selles võistkonnas oli ka Alar Nigul, kelle tugevuseks peab Tiit Riisalo uskumatut kuulmis- ja nägemisvõimet ning raudseid närve väga pingelistes olukordades. Orienteerujad ja seiklussportlased teavad ka teisi mehi - Raul Hindovit, Kaido Ruuli ning juba nimetatud Tiit Riisalo.

Toomas Sildam/ Ajakirjanik, presidendi nõunik
Afganistani sõjas sõdis aastail 1979-1989 üle tuhande noore mehe, keda oli sinna saadetud Eestist. Keegi neist ei suuda seda unustada, kuid vaid üksikud tahavad Afganistanist avalikult rääkida. See oli ju võõras sõda, kus ometi meie poisid sõdisid ja 36 neist langes. Alar Nigul nüüd räägib tollest sõjast. Ja see on väga hea. Me saame täpsemalt teda, mis juhtus meie poistega, keda võõrvõim võõra lipu all sinna mõttetusse sõtta saatis. Aga teisalt: kuigi sõda siis ja sõda nüüd, kui Afganistanis võitlevad Eesti sõdurid Eesti mundris ja NATO lipu all, on suures plaanis hoopis erinevad, lõhnavad need kaks sõda sõduritele ometi sarnaselt. Sõda Afganistanis, olgu see kui kaasaegne tahes, lõhnab ikka tolmu, higi, läbipõlenud mootorikütuse ja vere järele, mis kõik on segunenud hirmu ja teadmatusega, et kes kohalikest elanikest on sinu vaenlane või on nad kõik vastaspoolel. Ma olen näinud sõda Afganistanis, Balkanil, Karabahhis, Iraagis. Aga on ainult üks koht, kuhu tagasi kisub. See on Afganistan. Nii on paljude seal sõdinutega, tunnistavad mehed ise. Ka aastate kulgedes. Võibolla sellepärast, et Afganistanis õppisime me, kuidas leevendada hirmu kramplikku painet ja õppisime hindama elu. Kõik – olgu sõdurid või ajakirjanikud – tahtsid sealt koju tagasi tulla. Tahavad praegugi. Et nii juhtuks oli vaja õnne ja on vaja sõduriõnne ka praegu. Alar Niguli raamatut lugedes soovingi ma sõduriõnne kõigile Eesti sõduritele, keda Eesti riigi välis- ja julgeolekupoliitiliste huvide teenimine Afganistani saadab.

Berk Vaher, kirjanik
"Võitlus kahel rindel" on karm raamat. Taolise raamatu kirjutamiseks ei piisa sellest, et ollakse sõjas käinud - ei piisa isegi sellest, et ollakse ka reaalselt lahinguis võidelnud. Taolise raamatu kirjutamiseks on vaja kõige selle keskel jääda iseendaks, jääda inimeseks - vaid siis saab kogetust rääkida ilustamata, ennast ja teisi õilistamata või õigustamata. Taolise raamatu lugemiseks ei pea olema sõdur, ei pea isegi huvituma sõjandusest - ehkki on selge, et sõdur ja tsivilist tunnetavad kirjapandut väga erinevalt. Peab julgema endalt küsida - mida teeksin mina olukorras, mis on läbinisti inimsusvastane; kuidas jääda ellu, kui võin päriselt kindel olla vaid iseendale? Sõjapidamise viisid ja tingimused võivad olla muutunud, kuid inimese eetilised probleemid ekstreemsetes olukordades jäävad samaks. Veerandsajandi eest sõjatandril üle elatu kõnetab ka täna kõiki neid, kelle lähedased või rahvuskaaslased relvastatud konfliktidesse satuvad - ammugi siis nende konfliktide osalisi endid.

Johannes Kert/ Kindralleitnant (reservis)
Autor on saavutanud erakordselt täpse, kohati dokumentaalse kirjelduse endise Nõukogude Armee oludest ja toimimisest. Samas on jutustus kaasakiskuv, olusid seletav ja lisaks pisut õpetlik lugemisaine mitte ainult sõjaväelastele vaid soovitan seda kõikidele. Kahe rinde vahel toimub veel üks võitlus - see on võitlus moraalse ellujäämise eest. Autor on selle võitluse võitnud, kuid kas kõik toonased sõdurid suutsid seda. Kas kõik tulevased sõdurid suudavad seda.

Aivar Sool
Dokumentaalne raamat on kirjutatud haaravalt ja põnevalt. Lugedes oli raske käest panna, sest sõjaseiklusi jätkus, kui sõda üldse seikluseks tahaks nimetada. Vene armees teeninuile pakub äratundmisrõõmu. Põnevuse kõrval annab väga adekvaatse pildi tolleagse vene sõjaväe olustikust ja sõdurite elust. Vaevalt, et see tänapäevalgi palju muutunud on. Sõda on karm.

Kalle Kroon
Kirjutan ,sest ostsin kirjastuse väljaandena Apollost veel ühe raamatu, Alar Niguli "Võitlus kahel rindel." Ma kirjutan seepärast, et harva leidub raamatuid inimese elus, kus tervelt kolm tegelast on talle tuntud! Seetõttu ka emotsionaalne elamus. Lk. 5 Tiit Aleksejev oli mu kursusekaaslane ajalooõpingute päevilt Tartu ülikoolis Lk. 53 Toomase-nimeline Paidest pärit mees on mu koolikaaslane, paralleelklassist Paides, keda hästi tundsin. Veelgi enam- kui mind võeti vene sõjaväkke, siis olime Tallinnas nn. Lasnamäe orjaturul kõrvuti lavatsitel ja nosisime seal mu kadunud pinginaabri ema poolt kaasa pandud ülimaitsvat napoleoni kooki. Siis meid eraldati ja pakiti vaguneisse- ma ei mäleta kas Toomas oli samas vagunis, kuid poole tee peal läks lahti jutt, et meid saadetakse Afganistani. Minu ja paari teise puhul siiski nii ei läinud- poolel teel saadeti Volga äärde. Kuid Toomast kohtasin peale teenistust kord, ja sain teada, et ta oli saanud granaadikillud puusa piirkonda- ma ei mäleta, kas enne või peale tema teenistust hospidalis. Teost läbiv Andrus sai mulle tuttavaks peale teenistust, kui olime ülikooli 0-kursusel, tema astus kehakultuuri teaduskonda. Ta oli omajagu erutatud, ja rääkis üht-teist teenimisest Afganistanis. Tema näol nägime mis sõda võib inimesega teha. Päris mööda Afganistani sõda siiski ei läinud ka teenistuse käigus. Nimelt käisime nn. auvalves, kes aupauke lasevad matustel, kohalikes külades, ja seal maeti tinakirstudes neid kes olid Afganistanis langenud. Üldse näib mulle, et seal langenuid oli rohkem kui ametlikud andmed näitasid. Ma võin sõjaajaloolasena kinnitada, et nii on see alati olnud- alati püütakse omi kaotusi näidata väiksemana ja vastase omi suurematena kui tegelikult. Sellel on juba omad kindlad sotsiaal-psühholoogilised põhjused. Niisiis- oleks hea kui saaksite raamatu autorile keda ma küll ei tunne või vähemalt ei mäleta isiklikult praegu, selle kirja edasi saata, võib- olla on selles veidi kasulikku infot raamatu tegelaste edasise käekäigu kohta, mida ei pruugi ehk teada. Tervitades tänulik lugeja

Jukka Lerkkanen
Thank you for the book. It was fantastic story and you have written it very well. I were very impressed! Your book gave me a new wiev to Afganistan war and it increased my understanding of your country and Afganistan situation now and during Soviet times. It was very easy understand what kind of experience the war was to you. Our son, Sakari, is now making his military service in Finnish Army and that made the text topical for me, because I was thinking him in the war in foreign country. I have red many war books but your book is most realistic and touchable. The reading process was also unique. I have not studies in Estonian language. Our languages have a lot of similarities and I realised if I red your text with voice or with silent inner voice, my understanding were better. In the beginning I understood about 15% of the text. Later my understanding percentage increased and sometimes I understood the whole page. When I were in the middle of the book, I started use my Estonian dictionary. So from the last part of the book, I got almost everything. Of cource the reading was very slow, it took more than three months, but a same way I learnt new language with a very intersting way. Thank you and please, tell my best greeting to your family.

Eeva E.
Tere Alar! Küllap sajab Sulle tagasisidet raamatu kohta paremalt ja vasemalt, lisan siis ka enda poolt, et suurepärane lugemine ja kui see minu teha oleks, siis oleks see raamat kohustuslik kirjandus nii riigikaitselise kasvatuse kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes. Minu enda jaoks oli erakordselt mõjus stseen, kus teid Andrusega ümber veoauto jooksma aeti ja kui te "kaunim linn on Eestis Tartu" laulda karjusite keset Turkmeenia kõrbe ööd. Tahaks tunnustavalt öelda, et milline peen absurditaju, aga siis tuleb jälle meelde, et see on ju dokumentalistika. Mis mind läbi raamatu hämmastama pani, oli see, et niivõrd jõledatest asjadest on võimalik rääkida ilma halamise ja haleduseta ja siin näen ma dokumentaalsest materjalist hoolimata peent suletaju. Kõike paremat! PS Oma tutvusringkonnas ei ole ma selles arvamises üksi, minu kriitilise suhtumise poolest tuntud kursusevennad on Sinu raamatu suhtes hämmastavalt üksmeelselt positiivsed.

Ivar S.
Lugesin Sinu raamatu läbi. Suurepärane kirjutis!!! Teost lugedes pidin mõnikord enesele meelde tuletama, et tegu pole mitte teps seiklusromaaniga vaid tõsielulise looga. Nii mõnigi koht võttis õhku ahmima, veidi ka muserdas... Pani mõtlema mitmete asjade, olukordade üle. Väga meeldis raamatu ülesehitus, keelekasutus. Igatahes, Sul on kirjanduslikku talenti. Ära seda kasutamata jäta!!! Ja mis puutub raamatu peategelast, siis sügav kummardus... Lugupidamisega,

Leo Saral
Väga hea raamat. Väga paljude jaoks. Ja väga paljud peavad seda mõttetuks raamatuks, aga see jäägu nende tõeks. Oled kirjutanud asjadest nii nagu see oli Julged öelda mida arvad. Just inimlikus plaanis. Ma ei tea palju Sa oled ütlemata jätnud või on soovitatud ütlemata jätta. Nüüd jõuan selleni miks ma Sulle kirjutan. Afgaani sõda sai paljudele üle jõu käivaks katsumuseks. Mehed tulid koju, olid endassetõmbunud ,hakkasid jooma ja siis ühel momendil poosid end üles või lahkusid siit elust kummalisel kombel. Ja need ei olnud üksik juhtumid. Olen lugenud vene ohvitseride ja sõdurite mälestusi. See inimese murdumise teema on tunda mitmetes kirjutistes aga vist liiga keeruline et, mingit tõde välja tuua. Kindlasti on seda palju uuritud sõjanduspsühholoogide poolt. Aga kõik salastatud värk kuna sisaldab liiga palju valu (tõde) ja tavainimesel on kergem elada kui midagi sellist ei kuule ega tea.... Palju Sa ise oled nendel teemadel mõtisklenud, palju tahaks sellest ise kirjutada ja kas üldse tahad. Sinu raamatut lugedes tekkis mul soov seda küsida. Sest sinu raamatust kumab läbi mõte mida Sa otseselt ei ütle aga selle sõnastas kunagi vene kapten oma mälestustes:".. ma nägin seal ülimat alatust ja ülimat inimlikkust..." Sellega lõpetan.Edu ja jätkuvalt tervet mõtlemist (ka siis kui väga raske). Parimate soovidega

Merle Karusoo
Tere, Alar! Olen kaugetelt radadelt tagasi, raamat käes ja loetud. Suur tänu, oli väga põnev. Kindlasti põnevamgi mõnes mõttes kui nn tavalugejal, sest mida rohkem sa asjast tead, seda rohkem oskad välja lugeda. Loodan väga, et seda loevad ka kõik meie tänased sõdurpoisid, eriti aga misjonärid. Jõudu!

Anne M.
3) Lugemine oli tõepoolest hoogne. Sain su raamatu omanikuks laupäeval ning käest raatsisin panna alles pühapäeva varastel hommikutundidel, kui olin tagumise kaaneni jõudnud. :) Sinu lugu on vapustav, sügav ja hästi kirjutatud. Pani mõtlema asjade üle, mida igapäevaelus iseenesestmõistetavaks peame, ent mille üle tegelikult tänulik tuleb olla. Iseäranis kontrastsena mõjus su raamat vahetult Mihkel Raua autobiograafia lugemise järel. Enam-vähem ühevanused mehed räägivad samast ajastust, ent ühel on sisu ja teisel mitte... Tallinnasse tulles küsin sult kindlasti autogrammi. :)

Inna
Põnevalt kirja pandud.Kuna omal on mingid mälupildid NA sõduritest,siis need pildid muutusid elavaks.Karm elu kontrastiks praegusele teenistusele.

Maarika
Karm! Meie probleemikesed tunduvad üsna tühised selle kõrval, mida need mehed on pidanud läbi elama, kes võitlesid Afganistaanis.

Andres
Aitäh autorile põneva ja huvitava lugemise eest. Teenisin täpselt samal ajal NA-s, kuid minu armeeteenistus oli võrreldes sellega nagu puhkekodus.